No jõudsin just pärast toredaid pühi tagasi koju ja kogu see elevus millest kirjutada tahtsin on kadunud sest need toredad jõulud lõppesid paraja ehmatusega. Nimelt siis olin Davidi pere juurest just koju tulemas ja kontrollisin ennem veel oma taskuid et võtmed välja otsida ja kui ma neid sealt ei leidnud asusin käekotti kontrollima, siis oma väikest kohvrit ja siis oma kingikarpe ja siis juba nakatasin terve sealse majapidamise võtmete otsimise paanikasse ja otsisime neid edutult pool tundi. Lõpuks ma tegin lolli nalja et no läheme siis linna ja vaatame et äkki ma jätsin võtmed ukse ette. Kuna kellegil teisel ühtegi paremat plaani ei olnud siis tõi David mind koju ja juba eemalt nägime et võtmed ripuvadki minu välisukse ees... Te oleksite pidanud ta nägu nägema... Esiteks sellepärast et see oli selline mida ma kirjeldadagi ei oska ja teiseks selleks et siis oleksite teie seal istunud ja seda nägu näinud mitte mina... sest see nägu oli väga pettunud ja ütles midagi sellist et: "kuidas küll võib üks täiskasvanud inimene nii puruloll olla"...
Nii et ühesõnaga ma siis sain sellega hakkama et kui 24 detsembri õhtul maale läksime siis jätsin võtmed ukse ette ja tagasi jõudsin just nüüd ehk siis 26 detsembri hilisõhtul.... Rippusid siin kenasti ukse ees ja kõlisesid rõõmsalt tuule ja vihma käes ja keegi polnud õnneks majas käinud omale jõulukingitust tegemas.
David läks tagasi pubisse ja mina kerisin ennast oma roosasse suurde ja sooja hommikumantlisse, panin sussid jalga ja võtsin külmikust suure jäätise ja vaatan siin küünlavalgel telekat ja tipin teile oma jõulu-uudiseid ja haletsen ennast et ma ikka selline udu olen :S Kui tuju paraneb kirjutan teile traditsioonilistest iiri jõuludest praegu aga keskendun jäätise hävitamisele.
Ma järgmisteks jõuludeks palun uut mälukaarti oma ajule.
