Ma pean mainima et mul polegi paljust lobiseda. Elan siin vaikselt ja vaatan aknast mòòduvaid jàneseid ja lehmi ja ei saagi nagu millegi ùle kurta. Tàna on vaba pàev ja kavatsen kohe kevadise suurpuhastusega alustada. Mind teades tàhendab see seda et pesen àkki 2 akent àra ja alustan garderoobi koristamist ja siis ùlejàànud pàeva veedan teleka ees. No tegelikult on veel plaan minna jalutama sest ma laadisin oma telefoni just audio-raamatuid nii et nùùd saab kòrvaklappidest muusika asemel hoopis raamatuid kuulata. Peaks mòne lòbusa raamatu valima sest tànane jalutuskàik viib mind D ema poole kohvi jooma. Ta ema saatis mulle eile òhtul sònumi et nende koer Ben on juba 2 òòd arsti pool òòbinud ja tal on hingamisraskusi ja ei sòò enam. Nii et ta làheb tàna hommikul hùvasti jàtma koeraga ja saab koer vaevast lahti. Kùsis et kas mul on vaba pàev ja tahan temaga kaasa minna. Ee.. Ei taha, tànan kùsimast. Aga eks ma làhen appi nutma siis lòunase tee joomise ajaks. Nii kurb. Ma kogu aeg rààgin seda lugu kuidas see koer on minu silmis alles kolme aastane. Kui ma esimest korda D vanemate poole làksin ja suurt kollast retriiverit nàgin siis kùsisin et ega see koer mind surnuks ei hammusta. D vastas et no pigem musitab su surnuks ja no eks selline see Ben oligi. Samas milline koer ei oleks ùks tore koer onju? No ja siis D ùtles et koer on kolme aastane. Vahepeal on 10 aastat sellest pàevast mòòda làinud aga kuna aeg làheb nii màrkamatult ja nii kiiresti siis mul on meelest àra làinud et koerale lisandub ka aastaid turjale mitte ainult mulle ja koer on juba, no mis see koera aastates ongi... 100 aastane? Igatahes siis hùvasti armas kollane koer...
Aga tuju tòstmiseks minge nùùd E blogisse ja lugege kuidas kuskil just sùnnivad uued koera-elud ning sòòge silmadega kooke ja kringleid mida see tùdruk muudkui kùpsetab :)
