Aga alustades siis vanade lugudega rààgin sellest kuidas ma eelmisel pùhapàeval olin olukorras kus pidin kl 12 poe avama aga kuna ma ise ikka veel ei sòida siis ainuke vòimalus tol pàeval linna saada oli kl 9 hommikul. Pühapäeva hommikuti kell 9 pole teadagi linnas midagi erilist teha nii et motlesin et kui ma juba linnas olen siis vòin ju kohe töö juurde mina. Kui ma juba töö juures olin siis motlesin et mis siin töö juures ikka niisama istuda ja hakkan parem otsast nokitsema töö kallal....fastforward 2 hours ja mul oli kahe tuniga tehtud see töö, mille tegemiseks me olime eesolevaks nädalaks arvestanud iga päev paar tundi nokitseda.... Kui ma esmaspäeva hommikul tööle läksin ja tehtud tòò ette nàitasin lòin oma ülemuse tummaks, mis on iseenesest juba parim tasu igasuguse töö eest, aga ta otsustas siiski mind premeerida veel 20 eurise kinkekaardiga mida saab pòhimòtteliselt siin igas suuremas poes kasutada nii et ma olen vàga rahul :) Ennem kui te hakkate mòtlema et mu ùlemus on "ikkagi inimene!" siis tegelikult neid kinkekaarte saadetakse meile peakontorist aastas 300 euri vààrtuses et manager neid tubli tòò eest tòòtajatele jagaks. No et nii premeerimiseks ja motiveerimiseks aga meie manager loomulikult kingib neid oma saja-aastastele sòpradele susside ostmiseks ja saadab peakontorisse vàljamòeldud raporteid kellele ja mille eest ta neid jagas. Meil polnud neid keegi saanud juba paar aastat, mina olin siis esimene ja samal pàeval sai ka ùks firmas juba 20 aastat tòòtanud inimene (see kinkekaardi traditsioon on sama vana) oma esimese kaardi ja see oli vààrtuses wait for it! - - 5 eurot!! Mònitamine vòi mis.....
Igatahes siis tòòpàevad mòòduvad mul umbes sama jaburates situatsioonides nii et ma rààgin hoopis kodustest tegemistest. Hakkasin siin muru niitma ja iga kord kui lillepeenraga paralleelselt jalutasin siis vaatasin et seda umbrohtu seal nii palju ja et peaks sealt mòned ohakad vàlja tòmbama.... Veel 3 korda edasi-tagasi jalutamist ja siis làks see isu umbrohtu kitkuda juba nii suureks et jàtsin muruniiduki sinnapaika ja suundusin otse lillepeenrasse... unustasin ennast sinna mitmeks tunniks ja muruplats jàigi tol pàeval lòpetamata sest selleks ajaks oli vàljas pime/ selg haige/ meesterahvas nàljane....Peenar on see-eest peaaegu eeskujulik. Pàev hiljem tuli E kùlla ja teda tabas samasugune rohimishullus. Leppisime kokku et làheme jalutama ja selleks ajaks kui ma ketsid jalga sain ja teda otsima làksin oli ta juba peadpidi minu lillepòòsas ja jài sinna samuti vist terveks tunniks :)
