Niisiis, täna oma kolmekümne esimesel sünnpäeval sain ma sellega hakkama et olin tööl ja vaatasin kella ja: "Kurat!" "Mhh, seier ära kukkunud"....
Kuna tööl oli vaikne päev siis ma peitsin ennast hommikupoolikuks pööningu-lao-koliruumi osa täitvasse ruumi kus ma koristades-pakkides-tolmutades-tirides-lükates seal nii 4-5 tundi veetsin. Kui lõpuks tagasi maapeale jõudsin vaatasn kella ja avastasin et olin oma kalli (noh nii otseselt aga enamasti sentimentaalselt kalli) kella ära rikkunud. Et üks seier ära kukkunud... pidasin just endaga aru et kas tasub minna uuesti sellesse poole jalgpalliväljaku suurusesse ruumi et seal ühte seierit otsida kui mulle jõudis kohale et seier ikka klaasi all ilusti alles, lihtsalt et see oli teise seieri all peidus kuna kell oli 5. 20..... Punastasin juustejuurteni seal oma lolluse üle ja mõtlesin et ma parem ei räägi sellest kunagi ja kellegile aga praegu 7 tundi ja klaasi veini hiljem on see juba päris naljakas.
Jah, ma sain täna 31!
