No nàiteks kolmapàeva hommikul 5.30 oli mul àratus
Akna taga tuli mingit òudukat maa peale ja kell oli 5.30 ja ma mòtlesin pool tundi et kas hakata kòva hààlega nutma/tagasi teki alla ronida/ vòi siis ikka rongile minna nagu pàevaplaan ette nàgi. Tegelikult kaalusin ma veel jàrgmisi vòimalusi: rongi peale minemise asemel selle alla hùpata; helistada tòò juurde ja ùtelda et mul on migreen ja ei saa minna; helistada tòò juurde ja ùtelda et mul on selg haige ja ei saa minna; helistada tòò juurde ja ùtelda et mul on gripp ja ei saa minna; helistada tòò juurde ja ùtelda et meil on ùleujutus maja ùmber ja ma ei saa minna; helistada tòò juurde.... Ja nii pool tundi.... Lòpuks ma siiski panin ennast ahvikiirusel valmis ja ainuke motivaator oli see, et ma teadsin et kursuse toimumisest 2 minuti kaugusel asub Lushi pood ja ma làhen toon sealt endale paar vannivahtu. (Ja siis tulen Lushist kohe tagasi koju ja helistan tòò juurde et mul on migreen ja ei saanud minna).
Igatahes ma kàisin korraliku risti-inimese kombel siiski kolmapàeval Dublinis àra. Ja istusin seal terve pàeva ja suutsin vist endast lausa advekaatse inimese mulje jàtta. Ma loodan et ma saan selle eest vàhemalt medali vòi midagi - tòesti oli hirmus piin seal olla. Nagu ma mainisin oli ilm jube - nii kui autost vàlja astusin murdus mul vihmavari korraga umbes viiest erinevast kohast àra + rongis làks mul sùda pahaks.
Anyhow... Elus on ka helgemaid pàevi, neid nimetatakse pùhapàevaks. Eelmisel pùhapàeval kùpsetasime me Notsuga
