Kõik vinguvad

Ühesõnaga, minu uus-aasta lubadus oli vähem vinguda ja positiivsem olla aga no kõik vinguvad. Ja täna poes passides ja inimesi jälgides tekkis mul tahtmine selle üle vinguda et mida te kõik vingute ah? Vingutakse selle üle kuidas raha ei ole ja kuidas raha ei tule ja arutletakse kelle süü see on; kurdetakse külma ilma ja kui soe ilm tuleb siis sooja ilma ja palavust; kirutakse immigrante ja emigrante; mehed kiruvad et naised lärmavad liiga palju ja naised kiruvad et mehed joovad liiga palju. Seoses raha puudumise üle vingumisega on poes töötajana olnud huvitav vaadata kuidas seoses recessioniga (e.k.masu) on inimesed hakanud vabandama ja õigustama oma oste… Ajal mil avalik sektor streigib et oma palku säilitada, ajal mil väikesed firmad järjest uksi sulgevad ja ajal mil 400 000 inimest on töötud, on shoppamisest saanud patt. Ja seepärast vabandavad kõik ostjad selle eest et nad julgesid meilt midagi osta. Kui keegi oma uusi oste esitleb siis lisatakse ruttu vabanduseks juurde et ma ostsin selle kõik allahindluselt. Varem ostsid need samad inimesed kord nädalas 3-4 paari kingi ja keegi ei vabandanud/ õigustanud/ seletanud. Praegu aga ma kuulen õigustuseks lugusid a la et koer sõi eelmised kingad ära või et need on tegelikult mu vanaemale sünnipäevaks…. Olles jõudnud jutuga poe teemadele ja vingumise teemal olen niikuinii siis pean vinguma selle üle et sel nädalal anti meile kindel korraldus et mustade pükstega ei jamata ehk kanda tuleb firma poolt antud uniformi pükse mitte mingeid muid musti pükse. Aaaarghh! Ma ei tea kuidas see firmale kasuks tuleb kui senised ilusad mustad püksid vahetame nende lühikeste, kõrge puhvis ülaosa ja alt kitsenevate nailon õuduste vastu…. Lisaks sain mina eraldi märkuse et kui ma lastega töötan siis paluks juuksed kinni panna kuna mu pikad juuksed on muidu lastel näos. Nii et ma olen täna väga tige! Ja vingun. Selle üle et kõik vinguvad…. Iroonia eh?! :)

Saint Patricks Day!

Täna on päev, mil mis tahes maailma nurgas võib kohata roheliseks võõbatud näoga inimesi. Nad on lõbusad, lärmakad, armastavad muusikat ja õllevahtu. 17. märts on Iirimaa rahvuspüha — St.Patrick’s Day. Iirimaa kaitsepühakuks saanud preester Patricku mälestuspäev. Mehe mälestusepäeval tähistavad Iirimaa rahvuspüha üle maailma kõik need, kellele Iirimaa, muusika ja kultuur on aegade jooksul korda läinud ja armsaks saanud. Traditsioonilisi paraade korraldatakse pea igas Iiri linnas ja külas kuid paraadid on ka New Yorgis, Tokyos, Sydneys, Münchenis….



Püha Patricku sünnidaatum on täpsustamata (erinevail andmeil on ta sündinud 385-390 aasta paiku), kuid ta suri 17. märtsil 461. aastal. Lisaks ebatäpsele sünnidaatumile vaieldakse ka tema päritolu üle – ühed arvavad et ta on pärit Šotimaalt Kilpatrickist kuid mõnede andmete kohaselt on mees sündinud hoopis suure saare läänerannikul või koguni Prantsusmaa põhjakaldal. Legendi kohaselt sattus mees lapsena röövlite ohvriks ning ta viidi Iirimaale orjaks. Just orjus tegi temast vaga kristlase, kes usust jõudu saades lõpuks pagendusest põges ning ühes Prantsuse kloostris usinalt jumalasõna juurde õppis. Seejärel läks mees vabatahtlikult ja vaba mehena Iirimaale tagasi ning tõi rahvale usku ja lootust.
Pühamehe ristinimi on usutavasti kas Maewyn Succat või Magonus Sucatus, Patricku nime võttis mees enesele Prantsusmaal ühes kloostris jumalat teenides ja õpetatusi saades. Ehkki ta sündis preestri perre, ei olnud usk tema jaoks kaua aastaid üldse oluline. Ometigi sai temast pühak just tänu usule: 5. sajandi Iirimaa pööras end ristiusku tema tubli kihutustöö tulemusena. (Muide, sama Püha Patrick on ka Nigeeria kaitsepühak ning inseneride ja pagendatute kaitseingel). Druididest ja teistest paganatest hoolimata ajas Püha Patrick saarel oma liini enam kui 30 aastat. Iirimaale püstitati kirikuid, kerkisid kloostrid ja koolid.
Ta suri 76-aastasena ning tema haud asub Downpatricki linnas, P6hja-Iirimaal.
St. Patricku päeva sümboliks on saanud kolmeleheline ristikhein, mida preester Patrick kasutas Isa, Poja ja Püha Vaimu märgina: ühe varre otsas on kolm eraldi kasvanud (ja samas siiski seotud) elementi, südant ja suunda.

Rahvasuu räägib, et:
* Püha Patrick hävitas Iirmaalt kõik ussid ära.
* Patrick toonud enesega kaasa toona tundmatu ja mujalgi maailmas ainulaadse joogi — viski. NB! Alkoholi destilleerimisoskust toona veel ei tuntud.
* Endine Westpotis asuv mägi Eagle Mountain nimetati ymber Croagh Patrickuks, sest Patrick pidas sel mäel paastudes ja jumalat paludes vastu 40 päeva ja 40 ööd. Saaga järgi saanud Patrickule lõpuks ilmutuse jumalalt: iirlased ei pea kunagi kogema viimset kohtupäeva, sest seitse aastat enne seda vajub Iirimaa vee alla.
* Püha Patrick ehitas ühe katedraali oma kätega — aasta oli 445 ja Armaghi linnas Põhja-Iirimaal üks selline St.Patricku nimeline tõesti ka on. Katedraali on hävitatud 17 korda.

Otsin maja. 10. osa

Tegelikult on nii et kui kõik on valesti ja oleks vaja ruttu ruttu reageerida ja tegutseda, siis ütleb Klari “appi” ja hakkab seebikaid vaatama
Hetkel näiteks, selle asemel et siin seda kirjutist tippida, võiksin ma asju kokku-lahti pakkida ja niisama sorteerida mis kolimist väärib ja mida vaesed aafriklased väärivad ehk siis otsustada mis lähevad kolimiseks varustud kastidesse ja mis heategevusele.
Imelik et 5 aastat tagasi kolisin Iirimaale kaasas üks kohver ja nüüdseks on asju saanud nii palju et mul läheb vaja mini-kaubikut. Ja sellele vaatamata ma muidugi vingun iga päev et midagi mul pole. Müstika….
Nagu siis eelolevast aru saada ootab mind jälle kolimine. 9ndat korda viie aasta jooksul!

Minu esimene elukoht tuli käsikäes minu töökohaga. Ehk et kui Iirimaale tulin siis korter juba ootas – asus minu töökohaga samas majas. Esmamulje Corkist ja mind eesootavast elust Iirimaal oli väga positiivne. Reibas meesterahvas tuli mulle Corki bussijaama vastu ning kuulnud et ma olen peale pikka bussisõitu“great!” haaras mind omale käevangu ja tuiskasime 3 tundi kestnud jalutuskäigule linnas kus mulle näidati parimadi shoppamise kohti ning vaatamisväärsusi ning tegime väikese kohvipausi ühes mõnusas itaalia restoranis. Reibas meesterahavas oli Jeremy ehk minu tööandja. Minu esimeseks elupaigaks sai väike katuse-alune tuba kus kõik oli suurepärane – väike ja armas tuba ja aknast kena vaade – ehki selleks et aknast välja vaadata tuli ennast kõhuli põrandale visata sest aken oli väga väike ja põranda ligi. Maja jagasin ühe iirlasest med-õega (kes mind seal veedetud aja jooksul Mary`ks kutsus ning keda ma oma nõrga inglise keele tõttu kordagi parandada ei söendanud….).
Kuna mulle sealne töökoht ei sobinud pidin õige kiiresti töö- ja elukohta vahetama. Leidsin ajalehest kuulutuse Corki serva ning kolisin sisse. Seal elasin esialgu ainult noorukese majaomaniku Geraldinega aga ühel ilusalt päeval tuli ta koju ja teatas et on veel ühe ruumi välja üürinud ning meile saabub üks itaalia noormees. Olime kahekesi terve päeva väga põnevil seda salapärast itaalia iludust oodates aga tegelikkus osutus natuke igavamaks – meile kolis 45 aastane itaallanne koos oma pikakarvalise hurdaga (kui selline koer üldse olmas on). Veider mees kes muudkui vaatas meid õndsa näoga ja naeratas. Vaikis ja naeratas. Vaikis ja naeratas. Vahel ütles malbe häälega hellõu hellõu hellõu how are you….Varsti hakkasin kodusolemist vältima ning ootama millal meie kuumavereline austaja magama läheb. Iseenesest ohutu ja muhe mehike aga nii tüütu et lõpuks hakkasin isegi tema koera vihkama – jooksis kogu aeg oma pikkade patside lehvides taga aias ringi, aegajalt peatus nii 15 minutit et oma malbe näoga mulle tuppa vaadata ja ma vannun et ma kuulsin kuidas ta muudkui hüüab mulle et hellõu hellõu how are you…. Võeh! Nii et jäänud mul muud üle kui õige kiiresti oma tüütutest majaelanikest vabanemiseks jälle kohvrid pakkida ja edasi liikuda. Seekord siis Mariliisi juurde Corki teise serva, siis Goreysse ja siis juba Waterfordi erinevatesse nurkadesse. Kõikidest nendest on mul ainult üdini positiivsed mälestused nii et siinkohal saan kirumise ja vingumise lõpetada. Nüüd siis asju pakkima ja loodetavasti ei leia ma midagi mis mu tähelepanu kõrvale juhib. Eelmisest kolimisest mäletan kuidas lubasin majaomanikule et annan õhtul kl 19 tühja maja võtmed üle. Pakitud polnud mul midagi ja kl 14 otsustasin et alustan pakkimist ja et alustan köögist ja külmkapist. Sealt leidsin unustustehõlma vajunud piparkoogitaigna ja loomulikult alustasin piparkookide küpsetamist. See tegevus kestis kuni 18. 00 ja siis loopisin asjad ilma pakkimatta ahvikiirusel Davidi autosse ja kl 19 sai tühi maja üle antud! Hämmastav milleks ma ikka võimeline olen. Aga side lõpp nüüd. Seebikaid vaatama! ;)

*

Pikk vaikus eetris on selgitatav sellega et elu on hetkel kiire ning lisaks viibis Iirimaal 10 päevasel riigivisiidil eestlaste töörühm kes uuris elu kõlbulikkust Iirimaal. Uurimistöö oli meeleolukas ja möödus kiirelt ja selle tulemusel otsutati et Iirimaa on tore but there`s no place like home!
Varsti kõigest pikemalt.

Harjutamine teeb meistriks (?)

Tänase päeva suurim saavutus oli jälle lihtsalt jooksmine. Kahjuks terve marsruut sai läbitud vastu tugevat tuult millest ma ennast peaaegu jõudu kasutades pidin läbi pressima (nii et ma arvan et see kõrvaltvaatajale pigem galopina kui jooksuna paistis).
Tagasi tulles viskasin õhtusöögi ahju ja tulin oma tuppa. Kui ma siit 1, 5 tundi hiljem ukse lahti tegin et alla korrusele minna siis tundsin kõrbelõhna aga mõtlesin et ju siis mu maja elanik Audrey toimetab seal ja kuna ma temaga rääkida ei viitsinud siis tulin selg ees tagasi oma tuppa. Kui ma sellest omakorda 1, 5 tundi hiljem uuesti kööki läksin siis tuli meelde et Audrey läks juba eile õhtul Dublinisse ja eks see mu enda dinner seal ahjus kärssas – vaja mineva 20 minuti asemel siis 3 tundi ahjus :) Ahjust läks ta otse prügikasti ja plaanitud kana ja salat asendusid pannkookidega…. 
Siinkohal võiks meelde tuletada ka teisi õhtusööke mis on otse ahjust prügikasti läinud:
1. Kana veinikastmes karamelliseeritud sibulatega mis reaalsuses kujunes soojendatud veinis ujuvaks peekoniks ja sibulaks serveeritud lilla kanaga. (Kusjuures veini sai vist liiga palju sest paljast nuusutamisest ja 2, 5 tundi veiniaurudes küpsetamist olin selleks ajaks kui Davidile eel-kirjeldatud õudust serveersisn purupurjus)
2. Sunday roast: see pidi olema ahjus küpsetatud veis siis – iga iiri perenaise au ja uhkus aga kui mina selle lauale panin siis David hüüatas rõõmsalt et shokolaadi tort – kui tore! Ja kui ma ytlesin et “see ei ole shokolaaditort vaid liha, serveerin kartulitega” siis patsutas David jälle sõbralikult mulle pähe ja ütles et vat kui armas et sa ikka veel katsetad aga palun ära enam tee….
3…. Ma siiski tegin veel. Seekord siis tavalist kartulikotletti. Aga see toores riivitud kartul läheb ju seistes hallikas-siniseks ja ma lootsin et praadides värv paraneb aga seda muidugi ei juhtunud vaid õhtusöögiks serveerisin siis mingit õlis ujuvat hallikat puru (kõik läks kärssama ja koos need kotletid ka ei püsinud)

Jõuludeks sain kokaraamatu :)

Tramore!

Tänase vaba päeva veetsin Tramore`s Maiu juures. Temaga kohtumiste pealt hoian hulka raha psühholoogide arvelt kokku. Maiu võiks mulle oma rahustava häälega lihtsalt telefoniraamatut ette lugeda ja kõik mu krussis närvid saaks jälle sirgeks silutud.

Tramore asub Waterfordist ainult 12 km kaugusel aga kahjuks ei jõua ma sinna eriti tihti. See 10 000 elanikuga linnake on praegusel aastaajal väga unine aga suvel on see populaarne kuurort kus pered haagissuvilates oma suve veedavad - peamiselt rannas patseerides ja surfates ning õhtul tivolis aega veetes. Suvel või talvel - minu jaoks on selle linna peamiseks tõmbenumbriks Maiu hubane köök ja tema alati maitsvad küpsetised ning need lõputud vestlused mida me tema ümarlaua ümber peame :)

Iirtest ja inimestest vol 1

Täna sain ma jälle iirlaste peale pahaseks. Kus mujal maailmas naerdakse inimese üle sellepärast et ta otsustab fooris rohelist tuld oodata selle asemel et punase tulega risti-rästi läbi trafficu k6ndida…. ? Ah?! Tulenevalt iirlaste sõbralikkusest ja käega löömisest on neil selline komme et keegi ei pea valgusfoori all rohelist tuld ootama (räägin jalakäijatest) vaid iga hetk kui sulle sobib ole aga lahke ja hüppa teele.
Ja nii ma siin siis katsun rohelist tuld oodates erinevaid tegevusi leida et veidike vähem totakas välja paista – “helistan” mobiiliga, toksin varbaga kivikesi või otsin midagi kotist nii et ma ei näe kuidas autojuhid vaatamata punasele tulele käega viipavad et astu ometi teele ja lõpuks juba lihtsalt naervad et no mis sa inimeselaps ometi asjatult foori all seisad. Ja see ei ole minu paranoia vaid igapäevane ja täiesti normaalne tegevus. David muide käitub minu õuduseks samamoodi kui me linnas oleme - tema võtab mul käest kinni, mina pigistan silmad kinni ja jookseme läbi tiheda liikluse üle tee :S Ja siis tal nalja nabani kui mina kiljun! Helistab veel Williamile et rääkida kui loll Klari on et ei julge üle tee minna ainult selleks et kuulda Williamilt et Eija on samasugune. Every. Single. Time.
No loodetavasti olen suve lõpuks ise ka juba rooli taga ja eks siis näis kuidas sealt nurga alt vaadatuna see iiri liiklus tundub ;)

Aga muidu olen täna heas tujus. Manager on järgmisel nädalal puhkusel ja see on peaaegu sama hea kui ise puhkusel olla. Lisaks on nädala pärast hõimuvelled Iirimaa visiidile saabumas!