Ajan teiega niisama juttu

Tàna on selline ilus vihmane òhtu ja paras aeg mòtisklusteks. Tossutan kùùnlaid ja joon vaheldumisi kohvi ja piparmùnditeed. Piparmùnditee kohvi vahele tàidab peamiselt kehatemperatuuri tòstmise ùlesannet sest kuniks ma pole oma uue elukoha esimest elektriarvet saanud, hoian ma kùtmist sellisel keskmisel tasemel.... Eks pàrast arve saabumist teab kas vòin auru juurde lisada vòi pean hoogu maha vòtma. See elekter on nii umbmààrane asi et no tòesti ei oska isegi mitte oletada kui palju ma seni kulutanud olen.
Aga muidu veel nii palju et avastasin et ma olen ùks tuim ja apaatne inimesetùkk. Loen siin internetis ajalehti no ja mind ei ùllata kùll enam ùkski asi maailmas.... Ma ei saa aru kuidas kòik need kommentaaride kirjutajad igast teemast end nii ùles kùtavad`nagu oleks tegu esimese juhtumiga ajaloos... Ei saa aru. Kurb on kùll jah uudiseid lugedes jne aga ù l l a t a v a t... no tòesti mitte. Ma arvan et isegi siis kui ma saaks tàna teada et maakera ikkagi seisab kolme hiidkilpkonna turjal ja naabrite koer on kosmoses kàinud ning oskab klaveril Mozartit màngida, siis mul oleks ikka pohhui, ma ei oleks shokeeritud vòi ùllatunud ma lihtsalt vòtaks selle teadmiseks ja uuriks loo jutustajalt et mis veel pònevat teinud/kuulnud oled... Huvitav kas see on sellest et maailm on hulluks làinud ja tòesti kuuleme jubedaid uudiseid iga pàev, nii et lihtsalt ei jaksa enam kòigele kaasa elada vòi on see lihtsalt osa tàiskasvanuks saamisest.... - you live, you learn. Ja et huvitav kas tegu on apaatiaga vòi on see normaalne reaktsioon.... no et mis ma ikka iga uudise peale erutun?!
Aga rààkides uuesti elektriarvest - mul on tunne et see saab olema ùle pika aja ùks selline asi mis mind ùllatab ;)

Eesti - Iiri 0:4

Eiii nooooh... ma olen sellise lùhikese jutu mees et ùtlen kohe ja konkreetselt et see màng mulle kohe ùldse ei meeldinud. Pljàà kui vihale ajab kui Eesti team màngis nii ilusat màngu ja sai ikka kollaseid ja punaseid kaarte iga kord kui keegi kòhis. Kui meie mehed kukkusid siis nagu polnud mingit vilet ja siis palun vàga - Iiri printsessil sàrk porine/verine ja kohe vaja vilet lasta ja minutiks màng seisma panna.... No nii, see vilemees kinni vòtta ja kere peale anda! Iirlaste ùle mul muidugi ka na-tu-ke-ne hea meel aga tahaks nàha ausat vòi(s)tlust..
Tànan tàhelepanu eest. Khm. Muundun nùùd tagasi tibiks. Tànane màng kùttis kired nii ùles et muutusin ise ka paariks tunniks arvuti ees ràuskavaks jalgpalli huligaaniks :) Heh :)

Nàdalavahetusest

Tegelikult kui ma 30 sekundid tagasi kirjuama hakkasin siis mòtlesin teile hoopis oma uuest korerist kirjutada aga sisustamine alles kàib nii et sellest siis mòni teine kord pikemalt :)
Nàdalavahetusel kàisin Eijal Goreys kùlas. Bussi pealt korjati mind autosse ja sealt sòitsime otse Arklowsse juba varasemates postitustes mainitud talvevarustust ostma. Seekord edukamalt kui varasemaltel kordadel. Peale paari-tunnist uitamist làksime tagasi Goreysse ja restorani broneeringuni jàànud kaht tundi sisustasime òunakoogi kùpsetamise ja minu kaunistamisega. No Eija sai ka ilusaks tehtud aga temal kàib see 10 minutiga... mind peab ikka paar tundi tuunima et ma kobedam vàlja nàeks...Lokid, puudrid, kreemid.... :D Hahaha... Niisiis kell 8 kohtusime vanas heas Eco`s vana hea sòbra Elaga. Restoranist on joonistatud-kirjutatud nende kodulehel http://www.ecogorey.com/index.php. Tore òhtu oli ja plaanitud paari-tunnisest òhtusòògist kujunes sùdaòòni kestev mokalaat ja sealt edasi juba pubi-tuurile.... Uh oh, pubi oli selline... no kuidas ma ùtlen... nagu antropoloogiline avastusretk - inimene tòesti pàrineb ahvist! Aga no lòbus oli meil sellegipoolest. Òòseks jàime Ela poole ning seal jàtkus jutustamist pùhapàeva lòunani. Ùlejàànud pàev oli ka selline tore pùhapàev kus mitte midagi ei viitsi teha ja see ongi parim viis pùhapàeva veetmiseks... Olime terve òhtu Goreys teleka ette/diivanile liimitud ja chillisime seal koduloomad ja peoloomad làbisegi :)

Tsau armas lehelugeja. No minu igav elu on siis saanud sellise pòneva pòòrde et tàna ònnestus mul kohata Iirimaa printsessi. Mòned lollimad teie hulgast vòivad arvata et Iirimaa ju polegi kuningriik aga no see kes meil tàna poes kàis ei saanud olla keegi muu kui printsess.... Lendas siis Printsess uksest sisse ja lapse kàruga ùle minu varvaste ei tere ega midagi vaid rààkis oma vàikese Printsiga et me nùùd mòòdame kohe su jalad ùle. Mina siis puhastasin seal ukse juures oma kingi vankrirataste jàetud jàlgedest ja mòtlesin et huvitav kes neid siis teenindab sest mind ju ei nàhtud ja kedagi teist ka laste osakonnas teenindamas polnud. Minut hiljem kui Tema Kòrgeausus aru sai et mina kui Iirimaa Kuningriigi ustav alam ei visku tema jalge ette ja ei asu Kroonprintsi jalgu mòòtma pidi ta ikka ise minu pòòle pòòrduma ja abi paluma ja kui ma siis OK ùtlesin tuli veel kùsimus et "Kas ma ikka olen ennem seda teinud? St jalasuurust mòòtnud?!".... Pfffff.....
Selline pàev siis! Aga see andis mulle motivatsiooni laksu et ùhel kenal pàeval oma pood avada kus mul on siis òigus kliendile òelda seda mida parasjagu tahaks òelda mitte seda mida reeglistik ette ùtleb!
* Jabur unistus onju - avada pood ainult selleks et sealt hakata kliente vàlja viskama! :D