Tàna on selline ilus vihmane òhtu ja paras aeg mòtisklusteks. Tossutan kùùnlaid ja joon vaheldumisi kohvi ja piparmùnditeed. Piparmùnditee kohvi vahele tàidab peamiselt kehatemperatuuri tòstmise ùlesannet sest kuniks ma pole oma uue elukoha esimest elektriarvet saanud, hoian ma kùtmist sellisel keskmisel tasemel.... Eks pàrast arve saabumist teab kas vòin auru juurde lisada vòi pean hoogu maha vòtma. See elekter on nii umbmààrane asi et no tòesti ei oska isegi mitte oletada kui palju ma seni kulutanud olen.
Aga muidu veel nii palju et avastasin et ma olen ùks tuim ja apaatne inimesetùkk. Loen siin internetis ajalehti no ja mind ei ùllata kùll enam ùkski asi maailmas.... Ma ei saa aru kuidas kòik need kommentaaride kirjutajad igast teemast end nii ùles kùtavad`nagu oleks tegu esimese juhtumiga ajaloos... Ei saa aru. Kurb on kùll jah uudiseid lugedes jne aga ù l l a t a v a t... no tòesti mitte. Ma arvan et isegi siis kui ma saaks tàna teada et maakera ikkagi seisab kolme hiidkilpkonna turjal ja naabrite koer on kosmoses kàinud ning oskab klaveril Mozartit màngida, siis mul oleks ikka pohhui, ma ei oleks shokeeritud vòi ùllatunud ma lihtsalt vòtaks selle teadmiseks ja uuriks loo jutustajalt et mis veel pònevat teinud/kuulnud oled... Huvitav kas see on sellest et maailm on hulluks làinud ja tòesti kuuleme jubedaid uudiseid iga pàev, nii et lihtsalt ei jaksa enam kòigele kaasa elada vòi on see lihtsalt osa tàiskasvanuks saamisest.... - you live, you learn. Ja et huvitav kas tegu on apaatiaga vòi on see normaalne reaktsioon.... no et mis ma ikka iga uudise peale erutun?!
Aga rààkides uuesti elektriarvest - mul on tunne et see saab olema ùle pika aja ùks selline asi mis mind ùllatab ;)
No comments:
Post a Comment