*

Järgmisel päeval oli eeskavas Soveto ja Johannesburgi külastus - rahvusmuuseum ja Nelson Mandela sünnikodu külastus ja veel miskite asjapulkade kodud.... Meie Davidiga arvasime et kuna meie neid inimesi keda ma just asjapulkadeks nimetasin niikinii et tunne siis me ei viitsi selle nimel bussiga jälle 2 tundi edasi ja 2 tundi tagasi sõita nii et veetsime päeva hotellis ja selle basseinide ymber. Muuseumi külastust programmis ei mainitud, kui oleks teadnud oleks läinud sest see maa läks südamesse ja hea oleks olnud paremini ja rohkem sellest aru saada.
õhtul oli meil 6-käiguline tavalisest pidulikum ja eksootilisem õhtus88k ning pärast seda esitati meile 40 minutiline versioon muusikalist Sarafina.
http://www.youtube.com/watch?v=sPgZhKNqd-0
http://www.youtube.com/watch?v=1YRQefxaLVg&feature=related
Selle muusikali autor oli ise kohal ja rääkis selle muusikali sünniloost ja sisust. See osa seltskonnast (ehk siis olgem ausad, kõik peale minu ja Davidi) kes päeval muuseumis käisid nutsid omal silmad peast välja vaeste rõhutud aafriklaste raske saatuse pärast. Mina muidugi sel hetkel ei teadnud sellest midagi aga väga võimas kogemus oli ikka. See aafriklaste tants ja siis nende omapärased [laulu]hääled ja see taust mis meile räägiti... fantastiline. Ma polnud varem sellest muusikalist midagi kuulnud aga kuuldavasti oli see 7 aastat Broadwayl ning 1992 tehti ka filmiks (Whoopy Goldberg) ning lisaks on see auhinnatud Grammyde ja Tonydega. Soovitan seda esimest linki backroundiks mängida kui mu aafrika pilte vaatate/loete - see toob nii hästi esile selle meeleolu. Meil oli bussis raadioks kogu aeg sarnane muusika ja selline tunne oli nagu National Geographikus oleks :) Sellised väikesed mustad lapsed ja vaikne aafriks kõrb libises akna taga m88da. Mul tuleb praegugi kananahk ihule kui sellele mõtlen!