Otsin maja. 10. osa

Tegelikult on nii et kui kõik on valesti ja oleks vaja ruttu ruttu reageerida ja tegutseda, siis ütleb Klari “appi” ja hakkab seebikaid vaatama
Hetkel näiteks, selle asemel et siin seda kirjutist tippida, võiksin ma asju kokku-lahti pakkida ja niisama sorteerida mis kolimist väärib ja mida vaesed aafriklased väärivad ehk siis otsustada mis lähevad kolimiseks varustud kastidesse ja mis heategevusele.
Imelik et 5 aastat tagasi kolisin Iirimaale kaasas üks kohver ja nüüdseks on asju saanud nii palju et mul läheb vaja mini-kaubikut. Ja sellele vaatamata ma muidugi vingun iga päev et midagi mul pole. Müstika….
Nagu siis eelolevast aru saada ootab mind jälle kolimine. 9ndat korda viie aasta jooksul!

Minu esimene elukoht tuli käsikäes minu töökohaga. Ehk et kui Iirimaale tulin siis korter juba ootas – asus minu töökohaga samas majas. Esmamulje Corkist ja mind eesootavast elust Iirimaal oli väga positiivne. Reibas meesterahvas tuli mulle Corki bussijaama vastu ning kuulnud et ma olen peale pikka bussisõitu“great!” haaras mind omale käevangu ja tuiskasime 3 tundi kestnud jalutuskäigule linnas kus mulle näidati parimadi shoppamise kohti ning vaatamisväärsusi ning tegime väikese kohvipausi ühes mõnusas itaalia restoranis. Reibas meesterahavas oli Jeremy ehk minu tööandja. Minu esimeseks elupaigaks sai väike katuse-alune tuba kus kõik oli suurepärane – väike ja armas tuba ja aknast kena vaade – ehki selleks et aknast välja vaadata tuli ennast kõhuli põrandale visata sest aken oli väga väike ja põranda ligi. Maja jagasin ühe iirlasest med-õega (kes mind seal veedetud aja jooksul Mary`ks kutsus ning keda ma oma nõrga inglise keele tõttu kordagi parandada ei söendanud….).
Kuna mulle sealne töökoht ei sobinud pidin õige kiiresti töö- ja elukohta vahetama. Leidsin ajalehest kuulutuse Corki serva ning kolisin sisse. Seal elasin esialgu ainult noorukese majaomaniku Geraldinega aga ühel ilusalt päeval tuli ta koju ja teatas et on veel ühe ruumi välja üürinud ning meile saabub üks itaalia noormees. Olime kahekesi terve päeva väga põnevil seda salapärast itaalia iludust oodates aga tegelikkus osutus natuke igavamaks – meile kolis 45 aastane itaallanne koos oma pikakarvalise hurdaga (kui selline koer üldse olmas on). Veider mees kes muudkui vaatas meid õndsa näoga ja naeratas. Vaikis ja naeratas. Vaikis ja naeratas. Vahel ütles malbe häälega hellõu hellõu hellõu how are you….Varsti hakkasin kodusolemist vältima ning ootama millal meie kuumavereline austaja magama läheb. Iseenesest ohutu ja muhe mehike aga nii tüütu et lõpuks hakkasin isegi tema koera vihkama – jooksis kogu aeg oma pikkade patside lehvides taga aias ringi, aegajalt peatus nii 15 minutit et oma malbe näoga mulle tuppa vaadata ja ma vannun et ma kuulsin kuidas ta muudkui hüüab mulle et hellõu hellõu how are you…. Võeh! Nii et jäänud mul muud üle kui õige kiiresti oma tüütutest majaelanikest vabanemiseks jälle kohvrid pakkida ja edasi liikuda. Seekord siis Mariliisi juurde Corki teise serva, siis Goreysse ja siis juba Waterfordi erinevatesse nurkadesse. Kõikidest nendest on mul ainult üdini positiivsed mälestused nii et siinkohal saan kirumise ja vingumise lõpetada. Nüüd siis asju pakkima ja loodetavasti ei leia ma midagi mis mu tähelepanu kõrvale juhib. Eelmisest kolimisest mäletan kuidas lubasin majaomanikule et annan õhtul kl 19 tühja maja võtmed üle. Pakitud polnud mul midagi ja kl 14 otsustasin et alustan pakkimist ja et alustan köögist ja külmkapist. Sealt leidsin unustustehõlma vajunud piparkoogitaigna ja loomulikult alustasin piparkookide küpsetamist. See tegevus kestis kuni 18. 00 ja siis loopisin asjad ilma pakkimatta ahvikiirusel Davidi autosse ja kl 19 sai tühi maja üle antud! Hämmastav milleks ma ikka võimeline olen. Aga side lõpp nüüd. Seebikaid vaatama! ;)